Mina olen Toomas Kõiv, erialalt järveuurija ehk limnoloog. Juba lapsena tõmbas mingi seletamatu jõud mind varajastel suvehommikutel järvede poole, kaaslaseks õnge- või spinninguritv. Nüüd tagantjärele mõeldes ei teagi, kas lisaks kaladele muutsid selle järvemaailma minu jaoks kütkestavaks veepinna kohal hõljuv uduloor, lainemustrid, alles ärkavate lindude unised hääled või miski muu.
Kusagil põhikoolis tekkis ootamatult soov minna ülikooli bioloogiat õppima. Ehk andis tõuke selleks emapoolne vanaisa, kes oli kirglik jahi- ning kalamees või olid need hoopis Veikko Kunbergi kaasakiskuvad bioloogiatunnid. Oma märgi jätsid kindlasti Gerald Durrelli, Hans Hassi või Kustas Põldmaa raamatud.
Keskkooli viimasel kevadel mõtisklesin veel, et äkki tuleks hoopis arstiteaduskonda astuda, aga vaid ühe looma hingeelu ja hädadega kursis olemine tundus liialt üksluine. Ja nõnda saigi minust biotudeng Tartu Ülikoolis ning seal jõudsin ma bakalaureuse- ja magistrikraadini. Juba esimesel kevadsemestril Võrtsjärve limnoloogiajaama sattudes polnud mul aimugi, et jään selle tavainimese jaoks kummalist nime kandva asutusega seotuks pikkadeks aastateks. Limnoloogiajaam on aegade jooksul oma „peremeest“ vahetanud, olles nüüd osa Eesti Maaülikooli Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetoolist. Sealne teadur ja lektor ma olengi. Ülikooli lõpetasin küll zooloog-hüdrobioloogina, kuid praegu on minu tööd ja tegemised seotud rohkem mageveekogude füüsika ja keemiaga. Erinevalt kolleegidest ei tegele ma kahjuks või õnneks mingi kitsa uurimisvaldkonnaga, vaid olen järveuurija kõige laiemas mõttes.
Teadlase ja õppejõu tööd pole ülikoolis võimalik lahus hoida. Minu vedada on loengukursused „Hüdrokeemia“ ja „Limnoloogia“, lisaks veel mitmed külalisloengud ja seminaride ning lõputööde juhendamised. Tähelepanuväärsest teadusavastusest pole minu arvates ühiskonna jaoks suurt kasu, kui see jääb häirivalt keerulise kirjutisena ajakirja kaante vahele, omamata tavaelus rakendust. Teadusavastused tuleks tõlkida kõigile mõistetavasse keelde. Vastasel korral kuulatakse meelsamini näiteks nõidu ja selgeltnägijaid, sest nemad räägivad ju nii selgelt ja lihtsalt. Mõnele sellest piisab. Aga ma loodan, et minu limnoloogiline blogi avardab ka järvekaugete inimeste maailma, pannes keerulised mõtted ja teadussaavutused lihtsamasse vormi.